Kimmo Pohjonen – A Man in a skirt (LP)

Cover story of Eesti Päevaleht’s weekend magazine LP with the amazing man from the North, with an accordion and plenty, plenty of swag. He welcomed us in his little cosy studio in Helsinki, Finland. Talked music (of course), swimming in the sea in the winter, among other things. Pohjonen was also kind enough to treat me to a little private concert. Oh, and our president loves mr Pohjonen. Big up for having awesome taste in music, Toomas Hendrik Ilves!

And did I mention he plays the accordion?

Photo credit: Tanel Meos (Delfi/Eesti Päevaleht)

Interview in Estonian, published in Eesti Päevaleht’s LP on 10th February 2012.

***

Kimmo Pohjonen, seelikus ürgmees

Soome üks tuntumaid muusikuid Kimmo Pohjonen on elav näide sellest, kuidas ebakindlale algusele ja loobumisplaanidele järgneb raske töö ja otsingute kaudu edu ning sünnib enneolematu muusika.

Photo: Tanel Meos

Photo: Tanel Meos

Kimmo Pohjonen (48) on üks põhjanaabrite muusikuid, keda on korduvalt kutsutud esinema ka Eesti prestiižsematele üritustele nagu Vabaduse Laul ja Eesti Vabariigi 90. aastapäeva vastuvõtt. Eelmisel nädalal näitas ETV Kimmo Pohjoneni muusika põhjal tehtud dokumentaalfilmi „Helimurdja” („Soundbreaker”). Tema helimaastikud liiguvad eks­tsentrilisest kakofooniast fantaasiaküllaste folgisugemetega unistusteni ja tema lavalolekut on võrreldud šamanismiga. Müstiline põhjamaa mees on oma teekonna jooksul ületanud piinlikkustunde ebalaheda instrumendi mängimisest ja saavutanud karakteri, millesarnast ei leia ühestki žanrist ja ammugi mitte mõnest teisest akordionimängijast.

Alguses ei olnud tal julgust piinliku instrumendi õpet pooleli jätta ning hiljem kannustas teda edasi põikpäisus ja sitkus. Ta leidis oma unikaalse helikeele alles täiskasvanuna ning tõi akordionimängu murrangu, kasutades traditsioonilisemate vaadete jaoks isegi ketserlikke meetodeid. Ta on elav tõestus sellest, kuidas oma asja ajades ja iseendale truuks jäädes saab ka nišis särada ja endale üle maailma nime teha.

Akordionimäng ei ole kunagi olnud nii cool, kui see on Kimmo Pohjoneni loomingu ja esitluse puhul. Ta on teinud muusikaprojekte elukutseliste maadlejatega, traktorite ja muude põllumajandusmasinatega, mänginud koos rumeenia tänavamuusikutega. Tema tööd pärjati eelmise aasta lõpus maineka Soome Lõvi Ordu teenetemedaliga Pro Finlandia, kuid ta ise tundis suuremat au esteetikaauhinnast, mille projekt rumeenlastega talle samuti eelmise aasta lõpus tõi.

Kimmo võtab meid vastu oma prooviruumis Helsingi kesklinnas. See on tema kodust üle tee ja talisupluskohast vaid lühikese jalgrattasõidu kaugusel.

Kas oleksid kümneaastane end ette kujutanud sellisena, kes oled praegu?

Ei, mitte mingil juhul. See, mida ma olen oma elus muusika ja akordioniga teinud, on läinud oluliselt kaugemale sellest, mida oleksin osanud kunagi ette kujutada.

Milline see ettekujutus oli?

Ma olin tüüpiline hästi käituv laps, kes tahtis isale meele järele olla. Mu isa mängib ka akordioni ja meie peres on teisigi muusikuid. Vend proovis ka, kuid andis alla ning siis küsis isa minult. Ma vastasin, et olgu, proovime. Mul ei olnud piisavalt julgust, et „ei” öelda. Üritasin mitu korda pooleli jätta. Tahtsin mängida, lõbutseda, teha toredaid asju, mida lapsed teevad.

Mul oli kujutluspilt, et tahaksin olla tõsiselt võetav akordionimängija, kes mängib Bachi ja klassikalisi asju, ülikond seljas. Tegin seda mitu aastat väga tõsiselt, kuni pidin 19-aastasena minema Sibeliuse akadeemiasse. Nägin, et rahvamuusika osakonnas korraldati matinée ja see pani mind meelt muutma. Hakkasin tegelema folk- ja maailmamuusikaga. Alles 36-selt avastasin, et tahan teha ainult seda, mida ma tahan teha.

Mis tundus kümneaastasena akordionimängu juures kõige piinlikum?

Ma ei julgenud oma sõpradele rääkida, et mängin akordionit. See, mida mängisime, oli vanade inimeste muusika. Kõik, kes mu ümber mängisid, olid vanad inimesed. Muusika oli Teise maailmasõja aegne. See oli väga ebalahe muusikainstrument. Very uncool. Mitte keegi ei tahtnud akordionit mängida. Sain täiskasvanutelt ja vanainimestelt väga palju tähelepanu, aga sõbrad, kes teadsid, küsisid mitu korda, kuidas ma ikka saan akordionit mängida. Isegi kiusati. See oli TÕESTI ebalahe.

Kas sa pilli vahetamisele ka mõtlesid, et õppida midagi lahedat, nagu näiteks kitarri?

Mitte eriti. Nagu ma ütlesin, olin liiga viisakas ja sõnakuulelik.

Ette rutates: kas isa on nüüd sinu akordionimänguga rahul?

Kui ma andsin esimese soolokontserdi, ei saanud isa aru, mis toimus. Ta oli teemast täiesti väljas, talle ei meeldinud see üldse. Ema ja isa tulid kontserdile ning ema reaktsioon oli „vau” ja 110% positiivne. Kuid isa ei kannatanud seda välja, mitu aastat isegi.

Kuna su stiil ei austanud traditsioone?

Jah ja see, mida ma tegin, oli tol ajal väga radikaalne. Mõned inimesed isegi mõtlesid, et kas see tüüp oskab mängida. Kas ta teeb midagi teistmoodi, sest ei oska tegelikult mängida? Kasutasin heliprotsessoreid ja reaalajas loop’imist (muusikalõigu katkematu tsüklina mängimine – A. T.), mida keegi akordioniga ei kasutanud. Minu tegevus tekitas isegi vaenulikku suhtumist.

Millal oli sinu jaoks murepunkt, kui jõudsid piinlikkusest selleni, et tahad teha midagi hoopis teistsugust, kui siiamaani on tehtud?

Absoluutne murdepunkt oli minu jaoks 1996. aastal. Panin just oma varustust valmis, efektimasinaid ja loop-protsessoreid, võimendeid. Hakkasin akordioni kere peal trummeldama ja kuulsin pillist tulemas täiesti uut heli, kui mängima hakkasin. Olin nii rabatud, et ei saanud rohkem mängida. Pidin välja jalutama minema. Ma ei saanud rohkem mängida. Mõtlesin, et kurat, nüüd ma tean, mida ma teha tahan! See oli nii suur asi. Aasta pärast andsin oma esimese soolokontserdi.

Koolides lähenetakse muusikale tihti eelkõige traditsiooniliselt. Kuidas mõjutas Sibeliuse akadeemia su loovust, kui sinu mässuline lähenemine vallandus alles 1996. aastal?

Muusikakoolide ja muusikaõpetuse probleem on, et see on väga tihti traditsiooniline. Aga on üks suurepärane koht – Sibeliuse akadeemia rahvamuusika osakond. Sealne professor Heikki Laitinen kannustas meid tegema omaenda muusikat, improviseerima, uusi asju proovima. Folkmuusika ei ole ainult minevikus, see on ka tulevikus. Ta kordas mõtet, et see siin on elav traditsioon ja me ei pea alati minevikku vaatama.

Kas pillimängu peaks alustama traditsioonilisest ja siis liikuma ebatraditsioonilise poole, nagu sina tegid?

Ma ei arva, et inimesed peaksid käima sama rada. See, mida ma olen oma pilliga teinud, on olnud üsna suur võitlus. Oleks võinud minna ka hoopis teistpidi, et ma oleksin praegu alkohoolikust akordionimängija, kes mängib tantsupidudel, või liiga tõsine klassikaline muusik, kes on elust tüdinenud. Pidi olema palju julgust, et minna akordioniga muusikapoodi ja küsida, kas neil on mingeid heliprotsessoreid, mida ma võiksin oma akordioniga proovida.

Sinu üle naerdi?

Selline tunne oli jah. Kuna ma õpetan ka, siis olen valmis oma varustust soovijatele näitama, nii et nad saaksid alustada kohe siit.

Photo: Tanel Meos

Photo: Tanel Meos

Oled õppinud ka Tansaanias ja Argentinas. Mis faas see oli?

See oli mu Sibeliuse akadeemia õpingute lõpu poole. Nägin üht Aafrika muusikut Helsingis esinemas ja mõtlesin, et tahan seda õppida. Läksin pisikesse külasse ja õppisin seal seda pilli kümme tundi päevas mõne kuu, olin totaalselt teemas sees ja arvasin, et minust saab Euroopas parim Tansaania go go marimba mängija.

Omal moel tundsin end Aafrikas väga viletsa muusikuna, sest seal olid suurepärased mängijad.
Aga see oli omamoodi hingeotsing. Tagantjärele on väga hea, et ma olen kõiki neid asju teinud. Aga jah, olin Tansaanias kolm kuud ja mängisin kogu selle aja pilli (go go marimba’t – A. T.). Kuna ma elasin väikeses külas, siis polnud seal eriti muud midagi tehagi.

Mis muutus, kui sa Soome tagasi tulid?

Sain aru, et need teistes kultuurides elavad inimesed on nende pillidega terve elu tegelenud. Nad on nii head, et ma ei saa kunagi sama oskuslikuks. Pean ajama oma asja ja leidma oma viisi. Küsimus oli selles, kuidas oma pilliga tööd teha.

Kimmol on kaks tütart, Sanna (17) ja Inka (18). Tal võtab natuke aega, et välja arvutada, kui vanad nad on, kuid arvutuste tulemus ütleb, et tüdrukud saavad tänavu 18 ja 19. Noorema tütrega teeb Kimmo bändi. Sanna mängib trummi ja laulab. Nende bändi nimi on Alcoholic Atheists (Alkohoolikutest Ateistid). Bändi nimi tuli Kimmo mänedžerilt, kellel Kimmo palus endale hea bändinime öelda. Vastuseks tuli Alcoholic Atheists. Vanem tütar Inka mängib kitarri ja laulab.

Kuidas pereelu ja muusikuelu kokku sobivad? Sa reisid töö pärast palju.

Kui nad väikesed olid, oli see kõige suurem proovikivi. See oli just aeg, kui mu karjäär laienes ka Soomest väljapoole. Ütlesin ära mõnestki pakkumisest, näiteks kuulsate bändide soojendamisest mitmekuustel tuuridel.

Olen alati teinud oma tööd 110% ja väga suure kirega, pikki päevi. Siiski otsustasin, et ma ei tahaks hiljem, nüüd, kui nad on juba suured, kahetseda, et ei olnud nendega väiksena piisavalt.
Ma pole kunagi pidanud lugu sellest, kui artistidel on looming perekonnast eespool.

Kas stereotüüp, et muusikutega on raske koos elada, kehtib ka teie pere puhul?

Kohtusin oma naisega tantsuteatris, kus tema tantsis ja mina tegin muusikat, seega ta on olnud sama ala peal. See on üsna suureks abiks. Olen õnnelik, et mul on oma lastega hea side ja ma ei tunne, et oleksin karjääri nendest ettepoole asetanud.

Millal sa üldse otsustasid, et muusikast peab saama sinu karjäär või isegi elu?

See oli 15-aastasena, kui ma maal elasin (väikeses Viiala-nimelises kohas Tampere lähedal). Ainsad asjad, mida seal peale noorena sõpradega lõbutsemise ja õllejoomise teha oli, oli mängida võrkpalli – milles ma olin väga hea – ja akordionit. 15-aastasena oli meie võrkpallivõistkond väga heas vormis. Kõik teised kasvasid kahe meetri pikkuse lähedale, aga mina olen 1.75… Võrkpall vist siiski ei olnud minu ala. Mis alles jäi, oli akordion.

Kuulsin, et Helsingis on muusikagümnaasium, ja 15-aastasena küsisin vanematelt, kas võin sinna kooli minna. See oli võimalus saada väikeset külast välja, suurde linna. Olin muusikast huvitatud, kuid mitte nii palju. See oli mu teine valik. Võrkpall oli esimene.

Kuidas Helsingi tundus, kui olid maalt tulnud ja noor?

Võin öelda, et mässisin end Helsingisse tulles igasugustesse pahandustesse…

Näiteks?

Sel kohal tekib Kimmo näole ilme, milles seguneb kirjute elamuste pinnale kerkimine ja nende samal ajal maha surumine. Ta kõhkleb hetke ja otsustab „väga pikast jutust” siiski midagi jagada.

Esimeses korteris, kus ma tuba üürisin, oli mu korterikaaslaseks vana mees, kes oli gei. Ma olin maalt tulnud ja isegi ei teadnud, mida gei tähendab. Ta oli Helsingi geiklubi president, seega ma õppisin sel ajal teatud ringkondi väga hästi tundma. Olin just 16 saanud. See oli hea algus. (Muigab) Kolisin ära ja me jäime sõpradeks. Pärast tundus see hea kogemus, kuid tol ajal pidin võtma tablette, et und saada. Ma jah ei taha detailidesse laskuda, kuid see oli väga-väga-väga huvitav aeg. Aga… mida ma sellest ajast mäletan: õppisin ja harjutasin väga palju. Igal nädalavahetusel käisin maal ja mängisin rahateenimiseks. See oli väga kiire tempoga aeg.

Millal tuli rahunemine?

Ma ei mäleta ühtki momenti, kus oleksin maha rahunenud. On alati olnud kiire minek ühest kohast teise.

Photo: Tanel Meos

Photo: Tanel Meos

Kui sa aega maha ei võta, kuidas sa siis lõõgastud – kui üldse?

Kõige suurem lõõgastus on minu jaoks šokiteraapia – jääsuplus. Kui ma ei saa oma eluga päris hakkama, kui kõik on kuidagi tihe ja pea tahab lõhkeda, siis lähen jääauku. Olen seda teinud viimased 20 aastat.

Suvel on jää puudumise probleem. Aga õnneks on suveaeg kõigile rahulikum.

Milline on su jääsupluse rituaal?

Kõigepealt käin ujumas, siis saunas ja siis jälle ujumas. Lähen ujuma alati rattaga, kümne minutiga saab keha soojaks. Aga jääsupluse teema… Mäletad sa esimest korda, kui kanget alkoholi proovisid? Kui sa seda maitsesid – olen üsna kindel –, siis ei olnud see eriti hea maitsega, aga sa võtsid seda võib-olla, kuna su sõbrad seda tegid või sa teadsid, et pärast juhtub midagi – sa jääd purju. Sellegipoolest ei mõelnud sa eriti maitsele ja ikkagi jõid. Jääsuplusega on samamoodi. Ma ei mõtle, kas on külm. Pärast hakkab vereringe paremini käima, peas lõhkuv heli vaikib.

Jääsuplus on kõigi maailma murede lahendus?

Jah, kõik vaimsed probleemid ja vereringega seotud asjad. See tekitab looduslikku endorfiini. See on soome rahvuslik heroiin, võiksin enda vaatepunktist öelda. Ma pole heroiini küll proovinud, aga külmast sooja minek ja ekstreemsustes olemine – pärast pikka jooksu ujuma minnes… Su nahk on šokist halvatud. See on võimas. Ma ei tea, kuidas inimesed ei ole sellest siiamaani aru saanud.
Kusjuures ma pole viimased 20 aastat haige olnud. Käisin ükskord arsti juures ja ta ütles, et mul on gripp. Vastasin, et ei ole. Tema ütles, et ta tunneb, et mu mandlid on paistes, ja küsis, kas ma olen talisupleja – need tüübid ei saa aru, kui nad haigeks jäävad. Võibolla ei ole energia just kõige parem, aga sa ei pane tähele, kui sa haigeks jääd. Aga jah, ma pole 20 aastat haige olnud.

Ei tundu, et sul olekski eriti palju aega haige olla.

Detsembris-jaanuaris käin alati puhkusel, kuskil kaugel siit ära, perega. Sel aastal käisime Mehhikos. Ma ei jää kunagi ka puhkusel haigeks, õnneks. Tean paljusid, kes käivad jooksmas ja siis jääaugus ujumas ning kui puhkusele lähevad, siis jäävad haigeks. Siiamaani on mul hästi läinud.

Sind on nimetatud ka akordionišamaaniks.

Mulle see nimi eriti ei meeldi – šamaan. Aga saan aru, kust see tuleb. Kui ma muusikat mängin või loon, siis improviseerin palju, panen silmad kinni. Niimoodi on võimalik üsna kaugele ära minna ja teha asju, mida sa ei taipa, et sa teed, aga kui see hästi kõlab, salvestan selle ja mõtlen tagasi, et kuidas ma seda tegingi, ja nii sünnib helilooming.

On ka öeldud, et sinu muusika tekitab justkui transsi.

See on üsna lahe. (Ohkab) See kõlab hästi tobedalt, ära kirjuta seda… seda sõna kasutatakse nii valesti: „Kimmo Pohjonen läheb esinedes transsi.” Aga mängida laval üksinda 90 minutit – see on minu jaoks ühtlane voog. Mõnikord on tõesti selline tunne, et oled vaimselt kuskil kaugel ära ja mida sa ka ei teeks – see toimib. Võiks kasvõi kõndida läbi seina. Lugesin kuskilt artiklist, et sama võib juhtuda autoga sõites, kui oled igaval teel. Mõnikord olen sama tundnud pimedas üksi teel olles.
Kimmo auto, tumesinine Mercedes, mis on pärit 1964. aastast (ta on sündinud samal aastal) on väljas tee äärde pargitud ja lumme mattunud. See on ainus auto, mis tal elus on olnud, varem kuulus see tema isale. Peres on olnud see 1968. aastast.

Kas sa arvad, et põhjamaine pimedus on su loomingut mõjutanud?

Loomulikult. Mult küsitakse mõnikord, kas ma teen soome muusikat. Kui ma elaksin Hispaania lõunaosas, kõlaks mu muusika hoopis teistmoodi. Kõik ümbritsev mõjub, kuid ilm on sellel tasemel kõige tugevam mõjutaja.

Mis on sinu „hullude” projektide taga? Näiteks Earth Machine Music?

See oli vägev projekt. Mu kodukoha lähedal Vesilahtis oli festival, kus vanameestel olid farmimasinad väljas, sadu masinaid põllu peal. Läksin sinna. Üks neist meestest teadis mind, sest ta oli samast kandist pärit, ja tegi nalja, et noh, Kimmo, millal sa siia mängima tuled. Mängisin seal nooremana tantsupidudel, kuid juba väga pikka aega tagasi. Mulle kargas kohe pähe, et peaks masinatega muusikat tegema. Aasta hiljem tegin ettepaneku koos muusikat teha. Huvitav oli nende juurde minna ja seletada, mida ma teha tahan. Mäletan selgesti seda tunnet, kui panin mikrofoni mootori juurde ja üks tüüp käivitas seda, üks mees hüüdis „halleluuja” ja ma nägin nende nägudest, et nüüd nad saavad aru, mida nad teevad.

Tegin sama asja pärast ka Inglismaal. Kõige „hullum” projekt oli ilmselt maadlejatega. See läks isegi kaugemale. Ja eelmise aasta mais tegin projekti koos rumeenia tänavamuusikutega.

Selle eest said sa ka auhinna.

Jah, see oli väga suur au, et anti esteetikaauhind millegi eest, mida siin peetakse ebaesteetiliseks. Aga Earth Machine Music, maadlemisprojekt ja rumeenlased on olnud siiamaani kõige pöörasemad.
Praegu töötan samuti projektiga, millest ei oleks kunagi osanud arvata, et selle ette võtan – koos baleriiniga. Temaga on lihtne, sest ta on artist. See on küll veider ja ootamatu kombinatsioon, aga kuna ta on artist, siis on keel ühine. Kuid kui võtta rumeenia tänavamuusik, kellel pole õrna aimugi, mida ma teha tahan, või farmer või maadleja… See on suur väljakutse. Aga see hetk on suurepärane, kui avastad, et on tekkinud mingi side.

Ma poleks kunagi arvanud, et saan endale maadlejatest sõpru, kuid nendega reisida oli väga lahe. Lõpuks tuleb kõik tagasi, aga see võtab väga palju energiat.

Maadlejate projekt sai alguse sellest, kui Kimmo sai teada, et 1920-ndatel mängiti Soomes maadlusvõistlustel akordionit, kuid pärast 1950-ndaid enam mitte. Tal tekkis mõte, et võiks traditsiooni taaselustada. Väidetavalt mängiti akordionit selleks, et maadluse ajal vallanduvate kõhutuulte häält katta.

Photo: Tanel Meos

Photo: Tanel Meos

Kuidas tuli rumeenlaste projekt?

(Kimmo ei kasuta kordagi sõna mustlane – A. T.) Mind ajas tohutult närvi, kuidas Soome meedia, poliitikud ja ametnikud neid kohtlevad. Hakkasin seda isegi artistide puhul tähele panema, kuigi olin arvanud, et nad võiksid olla avatuma meelega. Näiteks öeldi, et ärge andke neile raha, muidu tuleb neid veel juurde.

Ma ei saa sellest üldse aru. Minu jaoks on nad Euroopa Liidu kõige vaesemad inimesed. Ma ei pea neile jalaga andma. Ma ei pea ka raha andma, aga see on mu enda otsus. Ma ei taha, et valitsus hakkaks sellist asja ette ütlema. Isegi peaminister ütles, et ärge andke raha, sest muidu tuleb neid juurde, ja lihtsustatult öeldes läheb raha maffiale.

Kui mõnikord baaris paar õlut võtsime, said sõbrad mu peale isegi vihaseks, sest meil oli erinev arvamus. Arvasin, et mul on õigus ja neil mitte.

Tahtsin teha projekti näitamaks, et ma võin nende inimestega koos elada, mul pole mitte midagi selle vastu, et nad lavale panna. Andsime emadepäeval tasuta kontserdi. Üllatavalt palju inimesi tuli kohale ja häälestus oli positiivne.

Su muusika muutus rumeenlaste projekti kaudu poliitiliseks?

Ma arvan, et selle kaudu, et ma ajan oma asja, ongi mu muusika juba poliitiline. Ma ei tee seda teiste meeleheaks – see on poliitiline samm.

Praegu tahetakse maailmas müüa kõike, mida tehakse. Kui tahetakse müüa, siis tahetakse müüa iseennast. Minu jaoks pole see kunagi olnud esimene asi. On tore, kui saab müüa. On tore, kui ma saan selle eest raha, kuid see ei ole esimene argument. Selle pärast on mu muusika poliitiline avaldus.

Aga sa ei jaga verbaalvokaalset poliitilist sõnumit?

See on veidi kulunud. Tihti on nii, et bändilt või muusikult tulnud sõnum on kõigi jaoks sama. Kõige halvemal juhul plaksutavad refrääniosas kõik ühekorraga kaasa. Ma olen sellest väga kaugel.
Minu ideaalses publikus on kõigil mu muusika kohta erinev arvamus ja nende ajud töötavad erinevalt. Nad kasutavad võimalust, mis mu muusika neile annab. See on neile võimalus peatuda ja nad saavad tegelda oma asjadega, oma mõtetega.

Olen seda kontserditel näinud. Inimesed on mulle öelnud, et see olevat nende elu muutnud. Mitu korda on üles kerkinud teema, et inimesed on läbi töötanud midagi, mille jaoks neil pole enne aega olnud.

Näiteks on mõni nende sõber või ema ära surnud ja neil pole olnud aega sellele mõelda. Siis järsku kontserdil lähevad nad süvitsi sellesse. See on omamoodi teraapia. See on lahe ja ma saan sellest täiesti aru.

Ja mis on järgmised hullumeelsed ettevõtmised, mida võime oodata?

Nagu ma juba ütlesin, ei oleks ma kunagi oodanud, et töötan koos baleriiniga.
Ta on üks Soome parimaid baleriine, kes on pensionile jäänud, sest baleriinid lähevad pensionile 42-aastaselt.

Mu elu käib nii, et korraga on käsil kümme eri projekti ja kontserti. Eelmisel aastal olid maadlejad, soolokontserdid, Kronos Quartet. Sel aastal teen soolokontserte, KTU-ga, Kronos Quartetiga, oma tütrega duona Alcoholic Atheists, ja siis on Bright Shadow ja maadlejad ka. See on mu elu. Kõik need projektid elavad oma elu. Kui inimesed kutsuvad mind kuhugi, siis ma ikkagi lähen – kui mul on tunne, et peaksin minema. Kui mul tuleb idee, mis on piisavalt hull, tahan ma seda kindlasti proovida.

Jutuajamise lõpus näitab Kimmo oma tuunitud akordioni ja heliefektide masinate-pedaalide-sämplerite vahel, kuidas ta töötab. Ta seletab, et akordioni lõõtsa sees on spetsiaalsed mikrofonid, mis salvestavad pilli kehas tekkivat heli. Elevus, mis temas tärkas, kui ta ütles, et ta näitab, kuidas kogu süsteem toimib, oli nii siiras ja poisilik. Kimmo ise suhtub küll sellisesse „põlve otsast mängimisse” kriitiliselt, kuid kuulaja kõrvale kõlab see fantastiliselt. Energia ja nauding, millega Kimmo akordionit mängib, on eksimatu tõend sellest, et inimese kõige suurem rahulolu tuleb südamega tehtust – kui tahes ekstsentriline või pealtnäha ebalahe see ka ei oleks.

Photo: Tanel Meos

Photo: Tanel Meos


Vapustav uus vanast mälust

Kimmo Pohjoneni muusika austajana on teiste seas tuntud ka president Toomas Hendrik Ilves. LP palvel kirjeldas president, mis teda Pohjoneni loomingu juures võlub.Toomas Hendrik Ilves: „Kimmo Pohjonen on ere näide sellest, kuidas saab sünteesida ürgset põhjalat ja avangardistlikku; ning kuidas ühendada traditsioonilist ja performance’it. Kui tema muusika lätted leiduvad põhjamaises Läänemeres ja soomlaste metsikuis ürgmetsades ja laantes, rahnudes ja lumes, siis esitus kuulub 21. sajandisse, kasutades aga traditsioonilist instrumenti nagu akordion. Ta ammutab sünteesiks inspiratsiooni (kuid mitte ilmtingimata stiili) samadest allikatest nagu Veljo Tormis, Mari Boine, Wimme ja Jaak Tuksam: luues vapustavat uut me enda alateadvuses ikka veel helisevast muusikamälust.”

Advertisements

High Contrast – the game changer of dance music and the next David Lynch (Eesti Päevaleht)

A little interview with a legend that is Lincon Barrett, High Contrast. The man who has defined the world of drum and bass so many times, and changed its face completely. Interview in Estonian so you can fool around with Google Translate.

Photo Credit: Christo Neemre, Ave Tampere

16th July 2013, Eesti Päevaleht

***

High Contrast – tantsumuusika mängumuutja ja järgmine David Lynch?

Grind 2013 algas

Photo: Christo Neemre

Eesti Päevaleht püüdis Londoni plaadifirma Hospital Recordsi ühe esimesi liikmeid ja drum & bass’i žanri ühe mõjukama produtsendi festivalimelus diivanile (elektroonilise tantsu)muusika hingeelu üle arutama.

Nüüdseks neli korda Eestis käinud High Contrast ehk Lincoln Barrett mängis ühe oma legendaarsetest set’idest Grind Festil ja kergitas saladuseloori oma suhetelt muusika ja filmidega.

Millised on emotsioonid pärast Grind Festil esinemist? Kuidas Eesti drum & bass’i publik tundub võrreldes ülejäänud maailmaga?

Drum & bass’i fännid on üsna ühesugused üle kogu maailma. Nad on kõige elavam ja õnnelikum publik. Kuna kuulen drum & bass’i nii palju klubides, siis vahepeal unustan ära, mis moodi elu teiste žanrite üritustel käib. Mind šokeerib alati see, et inimesed ei lähe muusikaga nii jõuliselt kaasa, kui drum & bass’i puhul.

Mu muusikamaitse on üsna lai – huvitun pigem üksikutest lugudest, milles on midagi maagilist, kui žanritest. Kuid ma ei kuula eriti üldse moodsat muusikat, vaid vana. Enamasti klassikalist, kuid mida iganes 1980-ndatest ja enne seda kuni isegi 1920-ndate muusikani välja.

Kas muusikaharidus on elektroonilise muusika puhul oluline?

Ilma muusikahariduseta on ilmselt looming vähem musikaalne, kuid samas võib helimaastik palju rikkalikum olla. Kasutatakse rohkem sämpleid. Muusikahariduse puudumine võib kohati takistuseks olla, kuid ka liialt reeglites kinni olemine, mida muusikaharidus võib põhjustada, on samuti takistuseks.

Inimesel, kes on muusikaharidusega, on üsna kindel arusaam sellest, mis noodid millega kokku sobivad. Kuid keegi, kellel pole sellist tausta, kõnnib ehk mööda teist rada ja võtab riske. Kumbki äärmus ei ole hea.

Kuid elektroonilise muusika puhul võib olla üldse keeruline midagi õppida, sest seda žanrit mõjutab väga tehnoloogia.

Pigem on oluline n-ö kõrva treenimine. Elektroonilise muusika puhul pead olema ka produtsent ja miksija lisaks muusikule. Tuleb kanda kahte mütsi, üks on kunstniku, teine teadlase oma.

Kumb nendest rollidest domineerib?

Paljud inimesed lähenevad ehk ülemäära teaduslikult, kuid ma üritan asju kunstilisemana hoida.

Mis oli Sinu teenäitajaks drum & bass’i juurde?

Olin vist 16 ja lihtsalt sattusin seda kuulama. Ning pärast seda võttis see mu elu üle. Olin liiga noor, et klubidesse sisse pääseda sel ajal. Goldie album ja Metalheadzi muusika, LTJ Bukem. Mulle meeldib igasugune drum & bass.

Mida sa uuemast drum & bass’ist arvad ja alaliikidest nagu näiteks drumstep? Vestlesin mõni aeg tagasi London Elektricityga (Hospital Recordsi juht), kes ütles, et USA mõjutustega elektroonilise tantsumuusika aeg oli üks piinlik faas.

See on naljakas, sest Tony ise mängis üsna palju drumstep’i… Kuid üritan muusikale läheneda lugude kaupa ja mitte üldistada. Tõesti, on väga kohutavaid EDM-i (elektrooniline tantsumuusika, enamasti viitab USA päritolule – A. T.) palasid.

Mida Sa Skrillexist arvad?

Ta meeldib mulle. Ta saund on väga unikaalne, probleem on rohkem inimestes, kes teda kopeerida üritavad.

Ja tulemus on üsna õudne?

Jah. Kuid ma olen ka mõned üksikud drumstep’i palad leidnud, mis mulle meeldivad ja olen neid ka mänginud. Asi on pigem tasakaalus.

Kui Sa olid 16 ja kuulasid enda teenäitajate nagu Goldie ja LTJ Bukemi muusikat, siis praegu oled ise paljude jaoks samas rollis.

Selles positsioonis on väga veider olla, aga tore. See on naljakas, kuidas asjad arenevad. Ilma märkamata oled järsku inimesi mõjutanud. Minu jaoks oli üllatav, kui Netsky (Hopsital Recordsi DJ/produtsent – A. T.) ütles, et minu remiks Gold Diggerist (Kanye Westi lugu – A. T.) oli see, mis ta drum & bass’i juurde tõi.

Sinu muusika on väga paljuski defineerinud 2000-ndate drum & bass’i helikeele.

Ma ei mõtle sellele eriti, vaid hoopis sellele, mida järgmisena teha. Nende väljakutsete peale mõtlemine võtab palju tähelepanu.
On tore, et näiteks „If We Ever” on jungle-i (varajane drum & bass – A. T.) hümniks saanud, et olen teinud loo, mis on klassiku tiitliga.

Photo: Ave Tampere

Photo: Ave Tampere

Kas selle loo üle oled kõige uhkem?

Ei, absoluutselt mitte. Tegin selle väga kiiresti. Mõned lood võtavad 10 aastat, et valmis saada, teised 10 tundi.

Tuleb mängida ja katsetada senikaua, kuni midagi välja tuleb, minu jaoks vähemalt. Lähed mingisse oma tsooni, aeg kaotab tähenduse ja vaimuseisund on teine.
Leian oma helid üldjuhul vanadelt plaatidelt, sorides ringi vinüülikastides. Näiteks mu loos „Twilight’s Last Gleaming” üks kasutatud loop’e pärineb vanalt VHS-ilt. Seda soundtrack-i ei avaldatud kunagi eraldi ja mulle tohutult meeldis see. Ma olin hämmingus, et sellise kvaliteediga asi üldse loos hästi kõlama hakkas.

Mu viimasel plaadil „The Agony and the Ecstasy” ei kasutatud ühtegi sämplit. Tegin iseendale väljakutse, kuid praegu töös olev album saab oleva täielikult sämplitud. Mingil määral ma isegi sämplin iseennast. Kogusin kokku lood, mida ma aastate jooksul ei ole lõpetada jõudnud ja tegin need valmis – iseenda ümbertöötlus, tahtsin asjadele värske maigu anda.
Otsin alati kontraste, seega iseenda sämplimine eelmise plaadi teine äärmus.

Viimase plaadi väljatulemisest on üsna kaua möödas – millega sa vahepeal tegelesid?

Kolisin paariks kuuks Los Angelesse. Tahtsin ära saada ja mitte drum & bass’i peale mõelda. Ilmselt kolin millalgi sinna tagasi ja ajan filmikarjääri rohkem taga.

Kas seal on su süda?

Osa sellest jah. Ma arvan, et jään alati ka muusikat tegema. Mul on nii palju lugusid, millega pean lihtsalt maha istuma ja ära lõpetama, seega on palju muusikat veel tulekul. Otsin nende kahe maailma vahel tasakaalu. Aga mida vanemaks saan, seda vähem olen klubides.

See on vist üsna ebatervislik keskkond, kus palju aega veeta?

Väga hilja peale jäävad õhtud ja palju reisimist on pikapeale kurnav. See võtab elu üle, kuid on ka põnev. Ma naudin plaatide mängimist.

Sa ise oled karsklane. Kuidas suhtud elektroonilise tantsumuusika stigmasse, et selle muusikaga käivad kaasas ka narkootikumid ja muud joovastavad ained?

Mu enda suhe muusikaga on isiklik – oleme ainult mina ja muusika. Ei mõtle väga palju sellele, mida teised teevad. Muidugi ma eelistaks, et inimesed seda ei teeks (tarbiks narkootikume ja jooks palju – A. T.), kuid kõigil on õigus teha, mida nad tahavad. Moraalselt ei ole selles midagi halba. On lihtsalt kahju, et ei mäletata õhtust eriti midagi, ei mäletata muusikat järgmisel päeval – see teeb mind kurvaks. Kuid ma teen, mida ma teen, sest ma ise naudin seda.

Olen näinud paljusid DJ-sid üle aastate väga kurnatuks muutumas, tüdinemas sellest, mida nad teevad. Kuid üle 10 aasta millegagi tegeledes on üsna raske.
Olen drum & bass’i maailmas olnud High Contrastina aastast 2001, kuid alustasin tegelikult 1997. Sellepärast teen ka filme. See hoiab meele värskena.

Millised plaanid sul filmitegemisega on?

Mulle meeldiks samasugune karjäär nagu David Lynchil, kes ajab täielikult oma asja, omade reeglitega, kuid on väga suur tegija.

Lynch on su lemmik?

Ei, Stanley Kubrick. Tema „2011 kosmoseodüsseia” on mu lemmikfilm. Seal on väga vähe dialoogi. Lihtsalt visuaal ja heli, kõnele ei ole palju rõhku pandud. See on ülemõistluslik.
Mu filmimaitse on üsna sügav, näiteks meeldivad Ingman Bergmani filmid, Andrei Tarkovski, tummfilmid. Kuid ka hea popkornikas nagu näiteks „Lõuad” on nauditav.

Lõpetuseks tagasi muusikasse, millal saame oodata järgmist albumit?

Kui plaadifirma peale jääb, siis järgmisel suvel. Ma ise tahaks selle välja anda veebruaris.

Kui plaadifirma boss London Elektricity on veendunud, et drum & bass muutub jälle ilusaks, siis kuhu poole näed sina elektroonilist tantsumuusikat ja oma loomingut liikumas?

Kunstide puhul ei saa kunagi ette ennustada. Tavaliselt lähevad asjad ennustustele risti vastupidi. Inimeste emotsionaalseid impulsse ei saa kontrollida. Oleme kõik juhuslikud loomad, kes teevad kaootilisi asju. Põhjendusi ja reegleid ei ole.

Ainuke asi, mida on näha, on vastandid. Sellepärast mulle kontrastid meeldivadki. Kui tantsumuusika on olnud väga lärmakas, siis loomulik vastus on pehmema heli pealetung. Vastureaktsioon EDM-ile juhtub kindlasti. Kes teab, äkki tuleb kitarrimuusika tagasi. Olen valmis ideid ammutama rokkmuusikast, arvutimängudest.

Kui sinust saab järgmine David Lynch ja kas kirjutad oma filmidele muusika ise?

Tõenäoliselt mitte. Tavaliselt inspireerib mind juba olemasolev muusika. Ilmselt kasutaksin palju klassikalist muusikat.

Kas Sa David Lynchi filmidele teeksid muusikat?

Kui ta küsiks, siis kindlasti prooviksin.


High Contrast

Sündinud 19. septembril 1979 Cardiffis, Walesis

Plaadid:
2002 „True Colours” (Hospital Records)
2004 „High Society” (Hospital Records)
2007 „Tough Guys Don’t Dance” (Hospital Records)
2009 „Condifential” (Hospital Records)
2012 „The Agony and The Ecstasy”

Kuulsaimad lood:
If We Ever
Days Go By
Twilight’s Last Gleaming
Adele – Hometown Glory remix

High Contrast oli üks võtmeinimestest 2012 Londoni olümpia sportlaste paraadi muusika valmisel ja loomisel. Paraadil mängiti kuus tema enda lugu ja mitu remiksi.

London Elektricity to Eesti Päevaleht: Electronic music is becoming beautiful again

Since my work nowadays involves heavy writing on vaaarious topics, I have a really good excuse (no, it’s actually a rather poor one) for this blog being as deserted as it is. So I decided to recycle some of the articles I’ve written, the music-related ones, and post them here.

So here’s my little chat with Tony Colman, aka London Elektricity. Pardon the funny language also known as Estonian.

Photo credit: Martin Dremljuga (Delfi/Eesti Päevaleht)

18th June 2013, Eesti Päevaleht

***

London Elektricity: elektrooniline tantsumuusika on jälle ilusaks muutumas

1026164_10151489051102759_1134198677_o

USA muusikatööstuse pealetungi tõttu rikutud muusikažanr on paranemas, arvab Rock Summeril esinemas käinud briti dnb-legend London Elektricity.

Pärast Rock Summeril 200 inimesele esinemist rääkis Suurbritannia kuulsaima indie tantsumuusika plaadifirma juht ja asutaja London Elektricity, pärisnimega Tony Colman, Eesti Päevalehega digitaalsest ja analoogsest tulevikust, Arvo Pärdist ja ilusast muusikast.

Eestis on London Elektricity käinud mängimas juba aastaid. „Mulle meeldib Tartu rohkem kui Tallinn, aga kahetunnine autosõit on tüütu. Rahvas on elavam,” muljetab Colman Tallinna vanalinnas pühapäevahommikust kohvi rüübates.

London Elektricity on Suurbritannia plaadifirma Hospital Records tegevjuht, maailmakuulus DJ-produtsent ja viimane rahvusvaheline drum and bass’i DJ, kes veel vinüülplaate mängib. „Mulle meeldib, et olen viimane allesjäänu. Olen alati friik olnud, erinev. Koolis narriti mind. Olen alati teistest erinev olnud. Aga see on andnud jõudu teha midagi erilist.”

CD-d, mis on oluliselt lollikindlamad ja lihtsamad, on Colmani sõnul väljasurev formaat. „Vinüül on ilus asi, mida käes hoida. Kõigile meeldivad ilusad asjad nende elus. Ei ole ilusamat muusikaformaati kui vinüül. Seda saab käes hoida, nuusutada, tunda, kuulata – see kõlab imeliselt, seda saab seinale riputada, koguda… See on nagu heliline maaling,” ütleb üle 20 aasta muusikaga tegelenud Colman.

Alkeemiku töö

Hospital Records ja Colman ise on olnud pioneerid nii heliliselt kui ka vormiliselt. Hospital oli esimene drum and bass plaadifirma, kes viis oma muusika iTunesi ja nad olid seda üle aasta ja seda väga edukalt.

Hospital Records on praeguseks 17-aastane. Praeguseks on nad välja andnud üle 250 plaadi ja singli, nende ridades on drum and bass’i maastiku vaieldamatud tipud nagu High Contrast, Logistics, Danny Byrd, Camo & Krooked, Netsky ja tütar-plaadifirma MedSchool kogub noori ja omanäolisi talente teistest elektroonilise muusika nurgakestest. „Olen alati olnud sõltuvuses. Ei kujuta ette end midagi muud tegemas,” ütleb Colman.

Iseseisvate plaadifirmade elus hoidmine ei ole lihtne. „Peab väga loov olema. Halbadest asjadest tuleb teha hea, tuleb olla alkeemik,” sõnab ta.

Hospital Recordsi identiteedi taga on praeguseks peale muusika ka bränd, mis teeb temaatilist nänni ja üritustesari, mis tuuritab mööda maailma. Colmani sõnul on kogu asja ideoloogia olnud teha ilusat muusikat. Ilusat selle kõige ehedamas tähenduses.

Kui EDM (Electronic Dance Music – elektrooniline tantsumuusika) sai USA-s tohutult populaarseks, läks olukord muusikamaastikul Colmani arvates veidraks. „Ma vihkan seda. See on õel,” räägib ta põlgusega USA-st tulnud elektroonilisest tantsumuusikast. „USA muusikatööstus on üsna vastik elajas. See hüppab millegi peale, kallab palju raha sisse ja muudab selle McDonaldsiks või Coca-Colaks. Seda tegid nad ka EDM-iga.”

Näiteks Skrillex? „Tema muusika on tehniliselt kohati üsna ilus, aga ta bassikäigud on nii inetud. Aga nüüdseks ta teab seda ja viimasel ajal on ta palju leebemat muusikat teinud,” vastab Colman.

Praegu on Hospitalil kindel suund minna tagasi nende esimeste ambitsioonide juurde, mis on tuua ilusat muusikat drum and bass’i maailma. „Ma keelasin kõigil meie artistidel dubstep-i tegemise ära. Sõna otseses mõttes. Dubstep, mis on praeguseks Ühendkuningriigis vähemalt juba välja surnud, esindab õelat Ameerika korporatiivpoolt EDM-ist ja see jääb alati seoseks. Paljud suured dubstep-i nimed ei mängi seda, neil on häbi. See on kurb, sest kui dubstep alguse sai, puhtal kujul oli see väga lahe.”

Oma üle 20-aastase kogemuse põhjal on Colman veendunud, et heliliselt läheb muusika tagasi kaunite meloodiate ja atmosfääriliste helide juurde. „Näen praegu erinevates tantsumuusikažanrites konkreetset vastureaktsiooni USA-st tulnud helile,” ütleb ta. „Deep house-is on olnud renessanss, see toimub üle žanrite. Paar aastat tagasi oli peamine kerida üles emotsioon, viia see n-ö drop-in’i (järsk muutus tempos) ja tekitada mosh pit.”

Lemmikuks Pärt

Ilus muusika on Colmani sõnul peaaegu religioosne – see tekitab emotsiooni ja jääb meelde. „Pärt on mu lemmikhelilooja. Ta suudab minus tuua esile väga spirituaalse ja peaaegu religioosse elamuse. Teda on heliloojana lihtne mõista, kuna ta muusika on tsükliline. Aeglane edasiminek, mis käib ringi, sujuvalt rajab teed kulminatsiooniga. Tunnen temaga muusikalist sugulust. Kui sa Pärdi muusikat ei tea, siis tuleb end kurssi viia, nii lihtne ongi,” ütleb ta ja lisab, et elektroonilises muusikas on ilmselt palju inimesi, kes kuulavad Steve Reichi, Arvo Pärti – kindlat tüüpi moodsaid klassikuid.

Plaadifirmast brändiks

Hospital Recordsi üritustesari Hospitality on väikesest põrandaalusest klubiõhtust kasvanud rahvusvaheliselt tuuritavaks ja väga oodatud ürituseks. Sel suvel mängivad Hospitali DJ-d paljudel festivalidel. „Sel suvel läheb Hospitality esimest korda ka Peterburgi ja Moskvasse. See saab väga omapärane olema, kõik ootavad väga. Need on linnad on nagu teised riigid. Moskval on väga tume hõng. See on üsna rõhuv linn, kus olla. Kõik on seal ainult ühe asja pärast – raha teha. Ja seda on näha inimeste nägudest. Kõik on stressis,” jutustab Colman.

„Meil on paar nädalat olnud Shoreditchis (Londoni idaosas – A. T.) suve pood, seal liigub palju turiste ja on kesklinnale lähedal. Me ei olnud üldse kindlad, kas keegi üldse tuleb sinna. Miks peaks keegi tahtma plaadifirma poest midagi osta? Kui avasime, siis tuli üks ülikonnas tüüp poodi, kes ütles, et ta on kõigil meie üritustel käinud, ja ta ostis lõpuks 160 naela eest vinüülplaate. Pood on olnud väga edukas. Teadsime, et on raske inimesi sinna meelitada, seega tegime plaani, et iga päev on poes mingi üritus, näiteks mõni Hospitali DJ mängimas. Ja see toimis! Isegi üks tüüp Lõuna Koreast tuli kohale, kes lendas nädalavahetuseks Londonisse, käis Hospitalityl, käis meie poes ja lendas tagasi Souli. See on pühendumus,” ütleb Colman.

Synkro ‘Progression’

Synkro has been dominating my music selection for a while now. His music defies genres and boundaries and is unlike anything else being produced right now. Some of his most famous stuff flirts with dubstep and two-step, but it really goes beyond definitions. I’m almost finding it difficult to comprehend how someone can make so much mindblowingly good music.

My latest obsession is ‘Progression‘, the release comes with a beautiful remix from Indigo. As with most of Synkro’s music, ‘Progression’ is stunningly minimal and deep, dabbing into elements from various genres, not allowing to put your finger quite on it. His signature sound is alluring and haunting, just needs to be listened to when sitting back with eyes closed. The subtle broken beats and bassline reminiscent of a gently undulating sea surface stay with you for a while. Indigo’s remix does the original a fair amount of justice too, taking things to a sharper level, while staying true to the atmospheric vibes. Darker and with an added thrill, this remix is the perfect company. Dat bass! 10/10

Out on Exit Records.

High Contrast ‘The Agony & The Ecstasy’

We all know we’ve been waiting for this moment for a good five years. His last album ‘Tough Guys Don’t Dance’ took the world of drum & bass, and naturally the hopes are especially high for the legend that is High Contrast, aka Lincoln Barrett.

The Agony & The Ecstay‘  features a range of collaborations, from superstars such as Tiesto and Underworld as well as up-and-coming fresh new talents Med School signing Lung and Jessy Allen. Hospital’s Liane Carrol, who you may recognise from London Elektricity live, aswell as Chase & Status / Breakage vocalist Claire Maguire and Kid Adrifts’ Selah Corbin also feature on the album. The anticipation and excitement are through the roof…

The title track ‘The Agony & The Ecstasy’ with the stunning vocals from Selah Corbin kickstarts the album, with powerful string instruments and a generally grand feeling. This track characterises High Contrast’s new sound well in my opinion. It’s different from what was perhaps expected from HC. If five years did not leave a mark on the sound, we should be worried. Beautiful and cinematic, as well as catchy, this one is sure to be be heard on dance floors all over the country. ‘The Road Goes On Forever‘ is introduced with familiar melodies (The Who’s ‘Baba O’Riley’) and it grows into yet another dance anthem, with the unmistakable Hospitality vibe to it, guaranteed to be stuck in your head for a while.

Wish You Were Here‘ is one of my personal favourites, another collaboration with Selah Corbin. Her dreamy voice and orchestral elements make this heartbreakingly beautiful. The melancholic notes are understated and High Contrast yet again proves why he is the legend he is. Outrageously good!

Almost Human‘ with continues into darker soundscapes, Claire Maguire’s powerful vocals and the downtempo piano and guitar intro conclude in a breathtakingly powerful drum & bass. ‘The Only Way There‘, another track with Selah, brings more beautiful piano melodies, with the tempo turned down this time. The piano theme continues in various forms and tempos and interlaces different moods and tempos into one whole.

Again on the darker side, with tributes to a more classic drum & bass sounds from the past in the beats and bassline, ‘Father Can’t You See I’m Drowing‘ is another exciting masterpiece, where the ‘old’ sound of HC can be sensed, yet the track is something totally different. ‘The Stand‘ could easily be a film reel running, as the beautiful orchestral sounds create a movie soundtrack feelgood vibe. ‘All There Is‘ with vocals from Liane Carrol, culminates the album with appropriate epicness and euphoria.

Altogether the album is strong and really does feel more personal. The soundscapes are rich and sophisticated, the album feels very much ‘whole’. The piano melodies and orchestral elements represent High Contrast’s sound in 2012 for me, beautifully crafted and mature. The man who was already at the top of the game with his last album (regardless of the five year gap), pushed the bar higher once more. 9/10

‘The Agony & The Ecstasy’ is out on Hospital Records on 27th February 2012.

And here’s a taste of the goodness.

Fifteen Years Of Hospital Records

There’s a thousand good reasons I haven’t written about music for ages, but today cannot be ignored. Today the album ‘Fifteen Years Of Hospital Records‘ is out and it’s personal. My materialised relationship with Hospital started 5 years ago – with the beautiful purchase of ‘Hospitalised‘. It’s been a loving affair ever since and I bow down to the record label that manages to put out music that fills my eyes with euphoric and nostalgic dreams. I think back to some of the best times in my life – and no I’m not just talking about the Hospitality events, Hospital records, in one form or another, has been my soundtrack for a while now and I love-love-love it. The amazing music released over 15 years, the podcasts, the events … you’ll know when you know!

Ladies and gentlemen, I present to you my musical lover, my partner in crime, my driving buddy, personal trainer, shrink and general driving force in life… Fifteen Years Of Hospital Records.

The album comes in a two-CD format. The first CD flaunts the old and the fresh by the Hospital crew. “The past, the present, the future” – as they put it. A treat to many tastes, watermarked with the kind of quality that keeps a record label at the top of the game for fifteen years.

We start with a VIP of the classic ‘If We Ever’ by the man High Contrast himself – one of the key players in the sound that is Hospital. Complimenting the original anthem beautifully, the vocals and bassline get a rework, kickstarting the album with some hallmark epicness. Next up Rusko – ‘Everyday (Netsky VIP)’, guaranteed to take you someplace else with the hands-up-in-the-air-euphoric-almost-religious feel, trademarked by Hospital’s own prettyboy. There is no stopping when Logistics, another honourable resident, takes the bass to a subterranean level with ‘Closer’, followed by Reso keeping it heavy in ‘Voices From A Distant Star’. Nu:Tone‘s take on Adele – ‘Rolling In The Deep’ explores the dangerous waters of remixing something already incredibly good, but the result is a mind-blowingly velvety and bassy masterpiece. Danny Byrd & MC Risky appeal the dance floor with ‘B.R.I.S.T.O.L’ and some unmistakable Byrdesque energy. Camo & Krooked – ‘Reminisce’ with the Austrians’ signature sound and high danceabilty is followed by one of the latest additions to Hospital, S.P.Y., the Brazilian dnb wizard – ‘Untold Future’ who’s keeping the bar high, bass deep, snares sharp. London Elektricity‘s classic ‘Song In The Key Of Knife’ gets a VIP treatment, representing the legend and foundation of the label in his element of amazing. TC – ‘New Frontier’ is something for those who prefer it heavier, a contrast to Fred V & Grafix (also recent signings) – ‘Find My Way’ atmospheric vibes. Blokhe4d & Gridlock – ‘Dumptruck’ is the good and naughty kind of dirty roller, balanced by Muffler – ‘4 Years’, bringing us back to the euphoric strings and that big-grin-on-my-face-dancing. Royalston – ‘Late Nights’ and N3GUS – ‘Swag Bag’ add a finishing touch with rolly basslines, excitement, funky drums and a guarantee that the new Hospital lot will be providing us with hopefully many more years’ worth of anthems.

CD 2 is mix by Cyantific, one of the Hospital heavyweights, one of my personal favourite DJs of choice, taking us on a journey through the years on Hospital. The best stuff from way back and just recently, an absolutely delicious collection of ear-strokers.

Hospital, I love you. Thanks for loving me back through the music. Happy birthday! Hope the next 15 years will be as great.

10/10

Here’s my personal favourite, currently on repeat:

John Mayer: A man with a guitar

Today John Mayer has been on repeat. Never really been into his music, but again my friend Spotify took me to him. One of my best friends is also obsessed with John Mayer, so I thought why not – give it a try. Not massively into the whole guitar + velvety-voiced male heartbreaker singer thing, but Mayer works. It’s … literally easy listening. Just put it on, turn on the kettle, drink your morning coffee and everything is alright in the world for a bit. Or maybe I’m just melting like any female form of existence would do, for a combo like John Mayer. And it doesn’t even matter that he sings about the standard heartbreaking sterotypes someone like him would. Another plus – I’ve always loved seeing awesome guitar powers (second video).

Listening to John Mayer makes the shitty weather outside irrelevant, even if it’s just for a couple of minutes. So I thought I’d share.

And by looking for his songs on YouTube, I also realised that’s he’s quite handsome. Definitely a plus (come on, I’m a woman). And I definitely judge books by their covers.

[youtube:http://www.youtube.com/watch?v=akvu1AOnUIw%5D [youtube:http://www.youtube.com/watch?v=B3Exg3LU8s4&hd=1%5D